Noor Vilde - eesti krimikirjanduse rajaja

8. aprillil 2015

Näitus Eduard Vilde 150. juubeli tähistamiseks Sakus 3. märtsist kuni 30. juunini 2015.

Noor Vilde - eesti krimikirjanduse rajaja
Noor Vilde - eesti krimikirjanduse rajaja

 

Noor Vilde – Eesti krimikirjanduse rajaja

3. märtsil möödus 150 aastat eesti esimese menukirjaniku Eduard Vilde sünnist. Eduard Vilde on meie viimastele põlvkondadele tuntud peamiselt oma ühiskonnakriitiliste romaanide ja näidendite poolest. Vähe tuntud on Vilde jutustused ja romaanid tema loominguperioodi algusest. Seepärast valisimegi Saku Vallaraamatukogu Vilde sünnipäeva tähistava näituse põhiteemaks kirjaniku loomeperioodi alguse tutvustuse, tema krimi- ja põnevusjutud, ja läbivaks kujundiks musta mantliga mehe. Näitusel on eksponeeritud Vilde sellesse loomeperioodi kuuluvad teosed ning tema elu ja loomingut tutvustavad teosed, mille autorid on Karl Mihkla, Villem Alttoa, Livia Viitol ja Friedebert Tuglas.

„Raske käsi pandi tema õlale, madal hääl ütles: „Teie olete mõrtsukas!“ Nagu piksest rabatud, võpatas krahv Palmer ja pöördus ümber. Tema ees seisis musta mantliga mees.“ Need on kirjandusloos legendaarseks muutunud algussõnad Vilde jutustusele „Musta mantliga mees“, mida loetakse esimeseks tõeliseks krimilooks eesti kirjanduses.

Kaasaegsete mälestused kirjeldavad noore Vilde tutvusi ja sõbrunemist ajalehetoimetajate ja kirjastajatega, kes võimaldasid Vildele tööd ajalehtede juures ja andsid välja tema teoseid.

Tolle aja lehelugeja otsis lehest põnevust ja kõmu. Lehe kriminaalsetest uudisnuppudest sai Vilde inspiratsiooni oma krimijuttudeks. Vilde põnevuslood, mis ilmusid ajalehe joone all, tõstsid lehtede loetavust. Kriminaalne vägivald kuulus tolleaegse jututraditsiooni juurde. Jutustuses „Jobu“ on kaks enesetappu, mõrvakatse ja mõrv, „Röövitud tiibades“ rööv, hullumine ja enesetapp jne.

Kuigi Vilde selleaegsed tööd on kompositsiooniliselt juhuslikud ja vormilt viimistlemata, pidi temas peituma rikkalik fantaasia ja suur jutustamisand jumala armust, et sellise tööstiiliga üldse midagi korda saata. Enamik tema töödest valmisid öösel ning ilmusid juba hommikul lehe joonealustes. Nii töötas Vilde J. Järve Virulase, K.A. Hermanni Postimehe, Revalische Zeitung’i ja Zeitung für Stadt und Land’i toimetuses Riias. Aeg-ajalt püüdis ta tegutseda ka vabakutselise kirjanikuna.

K. Päts osutas oma juubelikõnes Vildele tema proosa üht voorust, mida hilisem põlv ei oska hinnatagi. Ta toonitas nimelt Vilde teoste mõju igapäevase keele arenemisse, näidates, kuidas tema romaanid omal ajal rikastasid ja harisid seltskondlikku konversatsiooni. Ta tõi näiteks, et Vilde isegi niisuguse põlisena näiva sõna nagu „vabandage“ esimesena on tarvitusele võtnud!

Sellesse perioodi kuuluvad ka Vilde esimesed reisid Riiga ja Berliini, samuti tutvumine Antonie Gronauga. Saksamaal tõelise poliitilise võitluse nägemine Riigipäeva istungite ja parteide koosolekute külastamisel, samuti Venemaal keelatud lektüüri lugemine, andsid hoopis sügavama ja probleemirikkama käsitluse ühiskondlikust elust. See kõik sai kajastuse ka tema edaspidises loomingus.

Berliinis sai Vilde hakkama ka oma elu rasvasema rumalusega, nimelt abiellus ta 1891. a. Antonie Gronauga. Berliinis viibitud aeg on üleminekuaeg tema elus.

Vilde õpiaastad loomingulisel alal lõppesid 1893.a. Selle perioodi kohta kirjutas Tuglas: „Kes oli tolleaegne Vilde? Ta oli siis ainult kümmekond aastat tegutsenud, kuid vähemalt väliselt oligi see tema viljakaim aeg. Olid juba olemas „ Musta mantliga mees, „Kuhu päike ei paista“, „Kaks sõrme“, „Salasidemed“, „Mustad leegid“, „Kuul pähe“, „Kännud ja käbid“, „Röövitud tiivad“, „Karikas kihvti“ ning paljud teised. On aga huvitav, miks just neid romaane ja uudisjutte kõiki muid kirjanikke unustava õhinaga loeti – juba Vilde karjääri algusest peale.

Oma artiklis „Igihaljas Vilde“ kirjutab Rein Veidemann: „…Vilde igihaljus seisneb aga selleski, et ta on eesti kirjanduskultuuri pöörmeseadja. 1880-ndatel aastatel pööras ta sentimentaalses järelromantilises õhkkonnas uneleva eesti meelelahutusliku kirjanduse krimilugude ja seikluste teele.“

Näituse juurde kuulub ka väljapanek kaasaegsest eesti krimikirjandusest.

 

Näituse koostaja

Ilona Kõrgema

Saku Vallaraamatukogu raamatukoguhoidja

Noor Vilde - eesti krimikirjanduse rajaja