Arvo Iho fotonäitus Aastaring rannatalus

Tuntud re¾isööri, operaatori ja filmierialade õppejõu Arvo Iho sõnul on fotod sündinud kolme aasta jooksul põhjarannikul Kasispea külas Leeotsa talu töid ja tegemisi jälgides. See on lugu piltides. Näituse idee leida üks toimiv tõsine Eesti talu, kus on elanud vähemalt kolm põlvkonda, sai alguse Eesti Instituudist.

Autori saatesõna fotonäitusele

AASTARING RANNATALUS.

2006.aasta mais olin ravil Loksa Tervisekeskuses ja protseduuridest vaba aja veetsin ümbruskonna ilusates metsades hulkumisega. Ühel pikemal käigul sattusin mereäärsesse Kasispea külla ja mulle hakkas silma kollaseks värvitud vana talumaja, mille ümbrus oli imetlusväärselt puhas ja lillederohke. Oletasin, et küllap see mõne varaka linnainimese suvekodu on. Märkasin õuel toimetamas keskealist naist ja tegin juttu. Selgus, et see Leeotsa talu on üle 200 aasta vana ja praegu elab siin neljaliikmeline pere koos lehma, mullika, hulga kanade, 2 kassi ja koeraga.

Täies elujõus kodu seega.

Juba mõnda aega mõlkus mul meeles dokumentaalpiltide sari talust, kus elaks koos

3 põlvkonda inimesi ja pudulojused. Palusin perenaiselt luba nende ilusast elamisest mõni pilt teha ja kui võimalik, siis neid ka tulevikus aeg-ajalt külastada, et jäädvusta-da nende talu elu kõigil aasta-aegadel. Lubati. Teisel külastusel tõin kingiks kaasa pilte esimesest käigust. Et pildid meeldisid, sain loa ka edaspidi neid külastada.

Mulle anti ööbimispaik kõrvalhoonessse. Kohal olin 2 päeva. Peretütar Kariniga käisime ringi rannas, metsas, põllu- ja heinamaadel. Pildistasin ümbrust, maju, loomi ja linde. Püüdsin pere igapäevast elu häirida võimalikult vähe. Külastuste vahele jätsin 1-2 kuulised pausid. Igal uuel külastusel tõin kaasa eelmise korra pilte. Tasapisi harjus pererahvas minuga nii ära, et nad hakkasid mulle ise helistama ja külla kutsuma kui paus liiga pikaks venis. Et mind oli omaks võetud, sain hakata ka inimesi pildistama ilma tööde ja elu tavalist kulgu palju häirimata.

Minu sooviks oli fotodel jäädvustada kogu talus toimuva elu tervik ja erinevail aastaaegadel tehtavad tööd. Püüdsin jäädvustada ka inimeste ja loomade suhteid ning kõiki eluvorme putukatest ja samblikest alates. Just see loomulike eluvormide rikkus annabki elule maal selle täiuse, mis linnainimestel puudub.

2006.aasta suvi oli nii põuane, et normaalne heinategu jäi ära. Kasvavale mullikale ei jätkunud talveks heina ja ta müüdi lihaks. Ka talv oli täiesti lumeta. Aastaaegade vaheldust polnud piltidel piisavalt näha. Et hooajalisi töid ikka pildile saada, jäin ma Leeotsale käima veel kaheks aastaks. Selle aja peale lõpetas Karin keskkooli ja Jaanus oli sõjaväes ära käinud.

Kord pereema Maaritsaga pildialbumeid sirvides leidsime 1927.aastast pärinevaid pilte sama Leeotsa inimestest ja talutöödest. Vanu ja uusi pilte kõrvutades sai hästi näidata, kuidas on elu Leeotsal muutunud 80 aasta jooksul.

Kui soovitud näitusetervik hakkas juba kujunema, palusin peretütar Karinil kirjutada oma kodu ja pere liikmete kohta väikesed lood. Nii avanes selle pere eriline soojus  seestpoolt. Neile isiklikele lugudele sai lisatud ka Leeotsa talu teadaolev ajalugu.

Seega saab näituse külastaja täieliku elamuse vaid siis kui loeb läbi ka saatvad tekstid.

Kogu näitust soovitan ma vaadata kui omamoodi filmi, kus pildid pole mõeldud mitte eraldi vaatamiseks vaid moodustavad voolu, milles üks pilt selgitab ja mõjutab teist ning koos annab see pildilugu edasi tööde, aastaaegade ja elu kulgemist ühes Põhja-Eesti rannatalus aastail 2006 -2009.

Ma palun vaatajail kirja panna oma muljed ja mõtted külastajate raamatusse !

Arvo Iho