Fotonäitus "Eluvesi"

Tihti jätab Aafrika valgete inimeste hinge vastandlikke tundeid: kurva noodi vaesusest ja haigustest või tundub sealne elu siiras, rikkumata ja tõeline.

Need kaks maailma, mis inimeste liikumise kaudu teineteisega kohtunud ja rikastanud meie teadmisi, täiendavad meid seni, kuni oleme valmis mõistma seda kõike, mis on meist nii erinev. Argipäev, mis algab vaikuses, kuid mulksuva kraaniga, on luksus. Suuremale osale etiooplastele ongi pesemine luksus ja vähimagi näljatunde järel söömine samuti.

Vihmaperioodist on möödas neli ja pool kuud. Selle ajaga on veetase langenud nii madalale, et puurkaevu pumbad ei jõua maast regulaarselt vett pumbata. Kollaste veekanistrite järjekorrad on sada meetrite pikkused ja ooteaeg kestab kohati kuni kuus tundi. Kaevuäärsed lombid, kuhu kanistrite vahetusel on vesi loksunud, korjatakse kannuga anumasse eraldi seisvas järjekorras. Seda teevad tavaliselt lapsed. Viriseda pole millegi üle, sest ootaja saab lõpuks oma osa. Nägudest võib lugeda, et ootamise aeg ei tundu kellelgi kurnav, sest tegu ei ole tassimisega või mõne muu raskema tööga. Tundub, nagu oleks veenappus plaanipärane periood just naistele hingetõmbeks. Ehitised aga, mis valmistatakse savist ja põhust, seisavad ja ootavad vihmaperioodi. Jõedki on kuivanud. Nii käiakse sageli maha mitmeid tunde, et toiduks vajaliku veeni jõuda.