Metsavenna elu

METSAVENNA ELU

“Elamine metsas, elamine eesmärgiga oma elu hoida ja end kaitsta ülevõimu vastu on väga suuresti erinev kõigist eluviisidest. Kes pole seda omal käel tundnud, sel ei ole temast veiksematki kujutlust. Tundub võimatuna kellelegi selgeks teha, kuidas see vaimselt ja füüsiliselt mõjub tervisele ja missuguste raskustega tuleb võidelda, et valmis saada kõigega, mis elu sinult nõuab, olgu hirm, vaev ja mure kui suur.”
Metsavend Arnold Lindermann juunis 1955

1944. aastal vallutas Punaarmee Eesti ja Saksa võim asendus Nõukogude võimuga. Eesti iseseisvust ei õnnestunud taastada. Tuhanded inimesed hakkasid ennast uue vägivallavõimu eest varjama. Neist said metsavennad. Kommunismivastane võitlus ja enese varjamine oli võitlus Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja rahvale tehtud ülekohtu vastu (Riigikohtu otsus 1994). Relvastatud vastupanuliikumine oli aga ainult osa metsavendlusest. Eelkõige oli see igapäevane elu metsas.

1949. aasta märtsis korraldas Nõukogude Liit Baltimaades elanike küüditamise operatsiooni “Priboi”, millega loodeti anda ka surmahoop metsavendlusele. Eestist veeti Siberisse üle 20 000 inimese. Metsavendlus aga ei lõppenud. “ ... poliitiline banditism terves reas valdades viimasel ajal mitte ei vähene, vaid vastupidi, tugevneb ja teravneb” (Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee 27. augustil 1949).

Küüditamise nimekirjadesse pandud inimestest õnnestus paljudel pageda ja osa neist hakkas metsavendadeks. Selline oli ka Lindermannide pere – vennad Johannes ja Arnold koos oma 72 aastase ema Annaga. Koju Räägumetsa tallu Järvamaal jäi haige isa Hans. Ta viidi haigevoodist küüdirongi ja jõudis Siberisse ainult surema. Metsas liitusid Lindermannidega Elfriede Holm, kes varjas ennast juba 1944. aastast, ja 1950. aastal sõjaväeteenistuse eest Nõukogude Armees pagenud Olev Turu; koostööd tehti Ülo Aeltermanni metsavendade salgaga. Anna Lindermann suri metsas 1954. aastal, Ülo Aeltermann langes võitluses 1954. aastal. Johannes ja Arnold Lindermann olid metsavennad kaheksa aastat. Nad langesid vangi koos Elfriede Holmi ja Olev Turuga 1957. aastal.

Arnold Lindermann kirjutas:
“Minu tehtud pildid kujutavad kogu ulatuses minevikku, peaaegu kõik omavad mitmesuguseid tehnilisi vigu, sest praktika on veike, kogemusi vähe. Olin täiesti võhik fotograafia alal. 1953. a. sügisel sain aparaadi, nõutasin käsiraamatu ja alustasin. Ei mingisugust tegelikku õpetust kellegi poolt. Metsas on võrratult raskem ilmutada negatiive ja kopeerida positiive kui kodus. Kes neid pilte kunagi vaatab, siis arvestagu ka sellega, missugustes halbades oludes ja tingimustes see “saladuslik” mees need pildid töötles. Foto materjale on müügil vähe ja puudulikult. Nende nõutamine on raskustega seotud. Filmi ja paberid ikka saab, aga ilmutid ja kinnitid ei ole alati kauplustes, ehk kui on üks nendest, siis teine jälle puudub. Kui oleks mul küllaldaselt materjali, siis teeksin ülesvõtteid metsas elamisest rohkem. See on huvitav töö ja kui neil piltidel on võimalus säilida pikemat aega, siis jäävad nad dokumentaal fotodeks tulevastele rahva põlvedele, sellest, kuidas süüta inimesed kommuuna ajal olid sunnitud elama, võideldes kõigi kujuteldavate hädade ja viletsustega. Ma loodan ja usun, et kommuuna on kaduv”.

Vangilangenud metsavendadelt konfiskeeritud fotod lisas KGB asitõenditena nende juurdlustoimikusse, mida säilitatakse Eesti Riigiarhiivis. Selle põhjal on see näitus koostatud.

Näituse koostaja Tiit Noormets (Riigiarhiivi publitseerimistalitus), kujundanud Peeter Paasmäe / KYNA.